Kolm osa, olnud-olev-oleks, õnne otsimisest. Või ei, pigem.. otsimise fenomenist.
 
Ma ei oska elada. Nagu iga teine, ma olen nagu noor, kes lahkub Paidest, otsib miskit mujalt – vahest satub ühel hetkel tagasi, sest see miski oli nagunii siin. Või ei satu tagasi.. ja avastab suurima õnne sellest kiviklibust vanadekodu ees, mis talle Järvamaa kutseka taga tüdrukutega suitsetamist meelde tuletab.

Oleme kohal. Siin, Paides. Siin, “hõiskaval narridelaeval”, mis kihutab hukku. Võibolla veel mitte “hõiskaval” ja just “narridest pungil” laeval. Las me veel muretseme veidi… Las me muretseme veel veidi ja las me nendime seda hukku, kuhu oma laevaga niikuinii välja jõuame. Miks mitte nentida, kui ta niivõinaa tulemas on? Miks hõisata ja narri mängida, kui hukk on niivõinaa ees..? MINU maailma hukk on niivõinaa ees. Ja ma näen kõrvalt, kuis need teised ja eelmised hukkuvad, paratamatult, midagi ma teha ei saa. Noored lähvad eest ära, mina suren siia, kes mind matma hakkab äh? Ah persse. Tüütu on jah, aga äkki ikka hõiskaks ja narritaks veidike? Natukenegi…? Ütleks äkki suvalistele inimestele tänaval “tere”? Pisikene narr, enne paratamatut hukku. Jah, pisikene narr, niimoodi salaja, et jumal hoia keegi ei näeks ja jumal hoia, et arvaks eksimuslikult, et ma elada oskan.